Vanad majad on erilised

Mulle on alati meeldinud vanad ja väärikad majad. Nende korda tegemine on omamoodi protsess, mis ei ole võrreldav uue maja ehitusega. Üks teema, millega vana maja juures kokku puutume on kommunikatsioonid. Ohutuse mõttes on vaja elekter kaasajastada ja küte korda teha. Vähem pööratakse tähelepanu aga vee kvaliteedile. Nähtaval olevad torud vahetatakse välja, kuid need torud, mis on maa sees või seinte taga peidus, nii palju tähelepanu ei saa.

Kuidas torustikke hinnatakse tavaliselt? Nt kinnisvarakuulutustes on kirjas, et on uus torustik. Selline info tekitab ostjas rahuliku meele, et lähiajal veelekete jms pärast muretseda ei ole vaja.

Plii ja Nikkli sisaldus on üle lubatud normi

Raskemetallid joogivees

Kui paljud inimesed aga uurivad, mida läbi torude tulev vesi sisaldab? Väga vähesed. Ka mina, omanikujärelevalve teenust osutades ei ole varem sellele teemale eriti keskendunud. Täpselt ei mäleta, mis mind ajendas, aga võtsin ühe eelmise sajandi algusest pärit korterist veeproovi. Tulemus oli muidugi jahmatav. Raskemetallide sisaldus plii ja nikli näol oli oluliselt üle lubatud normi. Teavitasin Terviseametit, mille peale tuldi nende poolt üle mõõtma. Atesteeritud mõõtja poolt võetud proovis olid näitajad veel rohkem üle lubatud normide. Plii sisaldus oli seal 3 korda üle normi ja nikli sisaldus 10 korda üle lubatud normi.

Probleem peitub veetrassis

Asja uurima hakates selgus, et maja sees on veetorud vahetatud, aga veetrass majast väljas on vahetamata. See on siis see osa torustikust, mis jääb linna trassi ja kortermaja veemõõtja vahele. Tallinna vee poolt antud tehniliste tingimuste järgi on see toru tinast. Täpsustust ei ole, kas seatinast (plii) või mis sulam täpsemalt. Muinsuskaitsest küsisin infot tinatorude ajaloo kohta, sealt aga soovitati pöörduda kommunaalameti poole. Sealt ma meilile vastust ei saanud. Kuna elan ise paar maja eemal, siis võtsin ka sealt veeproovi. See oli korras. Sellest võiks järeldada, et linna trassis on vesi korras ja tegemist on trassivälise toru probleemiga.

Kuna torud on maa all, siis täpselt ei tea nende sisaldust ega ka päritolu. Fakt on see, et need on seal väga ammusest ajast juba.

Tallinna Vesi vahetas osa trassist välja

Järgnevalt tuli proove võtma Tallinna vee esindaja. Proovid võeti veemõõtja juurest (eelmistel kordadel võeti teise korruse korterist). Plii sisaldus oli 19,1 µg/l (lubatud on 10 µg/l) ja nikli sisaldus 33,3 µg/l (lubatud 20 µg/l). Ehk siis veemõõtja juurest, kohast, kust veetoru keldrisse sisse tuleb, on raskemetalle üle normi, kuid vähem kui korteris. Kuidas on see võimalik, kui veemõõtjast edasi on veetorustik vahetatud? Sellele ei ole ma siiani pihta saanud. Võib oletada, et aastatega on raskemetallid ka plastikust torudes ladestunud ja iga kord kui vett lasta, liigub osa neist siis veega kaasa. Muud loogikat ma ei näe.

Kuna vee kvaliteet ei vastanud ka peale teistkordset mõõtmist normidele, vahetas Tallinna vesi osa torust ära. Täpsemalt siis selle osa, mis jäi peatrassi ja liitumispunkti vahele. Ülejäänud osa vanast torust (liitumispunktist kuni veemõõtjani) jäi Tallinna vee poolt vahetamata. See on juba KÜ teha.

Peale toru vahetust võttis Tallinna vesi uue proovi. Plii sisaldus 43,4 µg/l ja Nikkel 4,8 µg/l. See võeti otse, ilma, et lasti veel enne voolata. Võeti ka teine proov nii, et lasti veel natuke maha joosta. Ca 10L umbes. Nii oli Plii sisaldus 4,3 µg/l ja nikli sisaldus 1,9 µg/l. Ehk siis veel enne tarbimist joosta lastes on tulemus selline, mis vastab nõuetele. Huvitav on seejuures see, et peale suurema osa toru vahetust Tallinna vee poolt on plii sisaldus kõrgem kui enne toru vahetust (kui vett ei lasta enne proovi võtmist joosta). Siin võib olla põhjus selles, et kahele proovile on eelnenud erinev vee kasutus elanike poolt (veel voolata laskmine mõjutab oluliselt tulemust). Igal juhul peab KÜ tegema investeeringu ja vahetama ka selle viimase osa torust, mis on vahetamata. Seni on vaja enne tarbimist veel joosta lasta.

Usalda ja kontrolli

Miljööaladel ei ole harvad juhused, kus vesi on toodud ühe maja keldrisse ja sealt siis hargneb edasi teistesse majadesse. Need torud, mis hargnevad, on tavaliselt peidus ja vahetamata. Nende puhul on vee kontroll hädavajalik. Tean vähemalt ühte taolist maja, millel oma veeühendus puudub ja maa all olnud vanade torude tõttu olid plii ja nikli näitajad üle normi. Õnneks hiljuti vahetati seal suur osa torust avarii tõttu välja. Vahel võib avariist kasu ka olla.

Kui elad vanas majas, mille torustiku seisukord on sulle teadmata, tasub võtta veeproovid. Seda saab vabalt ise teha. Terviseametist on vaja enne vastav taara küsida. Nii saad olla kindel, et tarbid ohutut vett. Rohkem infot vee proovidest saab Terviseameti kodulehelt: https://www.terviseamet.ee/et/laborid/terviseameti-laborid/kesklabor/veeanaluusid-staatiline

Raskemetallide mõju tervisele

Plii

Plii mõjutab praktiliselt iga inimkeha organit, kõige haavatavam on närvisüsteem, eriti lastel. Plii kahjustab ka neerusid ja reproduktiivsüsteemi. Plii suured annused alandavad reaktsiooniaega, kutsuvad esile nõrkuse sõrmedes, randmetes ja pahkluudes ning halvendavad mälu. Plii võib põhjustada kehvveresust, kahjustada meeste reproduktiivsüsteemi. Plii kumuleerub luudes. Loomkatsete põhjal arvatakse, et  pliiatsetaadil ja pliifosfaadil on vähki tekitav toime.

Väikelapsed on plii toimele enam vastuvõtlikud, neil tekib kehvveresus, valud kõhus, lihasnõrkus ja ajukahjustus, kahjustub vaimne ja füüsiline areng. Looted kahjustuvad emaihus, kuna plii läbib platsenta. Suurte pliidooside toimel võivad sündida enneaegsed lapsed, alakaalulised imikud, vaimse arenguhäirega koolieas ja väikese kasvuga. Kirjanduse andmeil piisab 210–390 µg/liitris, et lastel põhjustada intoksikatsiooni nähte. Imendumata plii väljub organismist väljaheite kaudu, imendunud sapi ja uriiniga. Äge pliimürgitus (ärritatavus, peavalu, lihasvärin, kõhuvalu, hallutsinatsioonid jne) tekib, kui veres on 100–120 µg/dl pliid täiskasvanutel. Lastel kujunevad samad nähud 80–100 µg/dl kohta. Krooniline pliimürgitus (väsimus, unisus, ärrituvus, peavalu, liigesvalud, maosooletrakti vaevused) ilmneb plii sisalduse puhul veres 50–80 µg/dl.

Nikkel

Toime avaldub õhu, toidu, vee ja otsese kontakti kaudu. Enamuse niklit saame toidu kaudu ja juues vett, mis sisaldab nikli väikesi osakesi, või kandes niklit sisaldavaid ehteid. Sagedasem nikli toime tervisele on naha allergiline reaktsioon, mida esineb 8–14,5% naistest ja 1% meestest. Harva esineb niklitööstuse töötajatel kopsuhaigusi kroonilise bronhiidi ja langenud kopsufunktsiooni näol. Inimesed, kes juhtuvad jooma väga kõrge niklisisaldusega vett (100 000 korda), võivad kaevata kõhuvalu, neil on muutused veres ja neerudes. On täheldatud kopsu ja ninasiinuse vähi esinemist töötajatel, kes hingasid nikli tolmu. Talutav päevaannus – TDI on 5 µg/kg kehakaalu kohta. On teada, et nikli doos 7,1–35,7 mg/kg kehakaalu kohta põhjustab kliinilise pildi. Nikli lubatud piirnorm vees on 20 µg/l kohta.

Info raskemetallide mõjust tervisele, pärineb Terviseameti koduleheküljelt: https://www.terviseamet.ee/sites/default/files/content-editor/vanaveeb/Kasulikku/Keskkonnatervis/Keemilised_riskitegurid_vees_siilak.pdf